Sõber Heiko ütles oma blogis kunagi: "Kirjutan, sest on igav. Mõtlen, sest on odav." Peaaegu samadel alustel kirjutan ma praegu neid ridu siin, määrides oma unustatud blogiseina esmakordselt kahe ja poole aasta jooksul. Võite nüüd küsida, kui igav peaks siis tõepoolest olema, et minusugune juhukirjutaja võtaks ordinaarsel argipäevaõhtul vaevaks istuda sellel oma kõvadusega praktililusele rõhuval köögitoolil ja hakkaks tootma mingisugust poolsisukat juttu ajaveebi seinale, mida keegi ei loe. Ilmselt üsna igav. Põhipoint on aga ilmselgelt mujal. Eks meenub ka kuskilt kaugelt see tore tunne kirjutamisest kui sellisest, mis on olemuselt üks meeldivamaid protsesse ja ajaviiteid ning kus iseenda mõtted võivad ootamatult selgineda, omandades hoopis teisi varjundeid kui ainuüksi enda vaimusilmas keereldes. Mõningad need mõtted nüüd tahavadki - kui siis mitte päeva-, aga vähemalt arvutiekraani - valgust näha.

Muidugi juba praegu, selle kirjatüki päris alguses, tunnen ma mingisugust kvaliteedikontrolli enda peas rakendumas, mis ei lase mul siia igasugust jama üles täheldada. "Igasuguse jama" all pean ma silmas valimatut seespool peituvate emotsioonide väljavalamist paberile nende kõige ehtsamal ja tsenseerimata kujul, mida mul võib-olla praegu just vaja oleks. Aga näed - on selleks siis minusse juurdunud humanitaarkallak või tont-teab-mis - ikkagi käsib miski mind kirjutama nii heal tasemel, kui mõistus võimaldab. Oleks võinud silmanurgast järgi vaadata, mis kell ma praeguse trükkimisega alustasin, aga tõenäoliselt oli see julgelt üle poole tunni tagasi, sest iga siiani kirjutatud rida olen ma revideerinud ja/või editeerinud vähemalt kaks korda.

Lähme siis seda teed, et ei lase halastamatul tulvaveel õhatud tammi tagant oma hävitavas hiilguses kogu täiega välja voolata, vaid avame süsteemselt lüüsid ja püüame lahendada olukorda professionaalselt. Olukorraks siis hetkeseis enda elus üldiselt, millega ma (jälle) rahul ei ole. Siinkohal oleks muidugi põnev meenutada, kas ma sellega üldse kunagi päriselt rahul olen olnud, aga ma arvan, et see ei oma praegu erilist tähtsust. Minevikku kinnijäämist julgeks mulle tõenäoliselt veaks panna iga psühholoog, niisiis proovin keskenduda rohkem olevikule.

Paratamatult lapsik ja vastik teadmata päritolu optimism minus käsib nüüd kirja panna kõigepealt need asjad, mis on mu elus hästi. Et äkki ma siis mõistan, kui vägev kõik mu 25 aasta vanuses juhuslikult sigitatud elus ikkagi on. Niisiis:

• tervis on laias laastus OK. Võrreldes miljonite teistega, on mul selles vallas asjad ilmselt isegi väga hästi;
• majanduslik seis on OK. Võrreldes miljardite teistega, on mul selles vallas asjad ilmselt isegi väga hästi;
• igapäevase elu võtmes on mul ilmselt rohkem sõltumatust ja otsustusvabadust, kui ma eales tahta oskaks;
• mul on lähedasi inimesi ja sõpru, keda ma ilmselt hindan vähem, kui peaks. Aga ma pean nad siinkohal välja tooma, sest minu usaldamatus või soovimatus neilt igapäevaelus rohkem tuge saada on ilmselgelt mu enda, mitte nende tragöödia;
• loodusjõudude ja globaalsete relvakonfliktide seisukohast on Eestis ikka üsna stabiilne.

Ja ma ikkagi julgen olla mitterahul? Inimene võib ikka olla üks kuradi tänamatu imetaja, kas pole. Aga eks siin peitubki järjekordne põhjus, miks ma sellest kõigest kirjutan siin absoluutselt inimtühjas blogis, kus keegi ei näe ja kus pole tegelikult julgust vaja. Oma igapäevaelus püüan ma teadlikult vältida igasugust kurtmist ja vingumist - kuigi triviaalsetes olukordades teen ma seda palju ja olen sellest ka teadlik -, kuid asjadest, mida peaks nüüd sisaldama järgmine lõik vastukaaluks eelnenud elukiidulaulule, ma põhimõtteliselt kellegagi ei räägigi.

See järgmine lõik jääb aga siinkohal kirja panemata, sest kirjutamise isu on otsas ja enesetunne sama kesine või halvemgi kui kirjutamise alguses. Vaatame, mis emotsioonid homme seda kirjutist lugedes tekivad - kas jätkan loogilise koha pealt, kus pooleli jäi, tuleb midagi hoopis teistsugust või hoopis Ctrl+A ja Delete.