Aga kui alustada natuke kaugemalt, siis oli minust peaaegu mööda läinud uudis, et Christopher Nolan Tallinnas üht väga suurt filmi väntab. Esimest korda "puudutas" "Tenet" mind otseselt juuni esimeses pooles, kui oli kursavend Henri lõputöö kaitsmise päev ning tahtsime minna tema saavutust Linnahalli katusele väikeste drinkidega päikeseloojangu taustale tähistama, aga too oli juba taradega filmimise ettevalmistusteks eraldatud (hiljem kuulsin võtteplatsil, et Linnahallis oli rekonstrueeritud lava, vahetatud koridorides ja vahekäikudes vaipu, "väikesed ukrainlased" olid mitu nädalat saali toole puhtaks küürinud jne). Ühtäkki jäi aga eelmine nädal mulle internetis jalgu casting call, kus otsiti autojuhte 29.-30. juunil toimuvatele Pärnu mnt võtetele ning see tundus lihtsalt patuna sinna mitte kandideerida. Mul oli nagunii puhkus ja nendele kahele päevale polnud veel konkreetseid plaane sattunud.
Veidi jackpoti tunne oli küll, kui pühapäeva õhtul SMS tuli, et võttele oodatakse. Oma autoga. Täpsem ajakava pidi tulema hiljem ning tuligi - alles reede õhtul kl 20 paiku sain teada, et Pille 4 aadressil asuvas basecamp'is (suur tühjermaa/parkla Baltika maja kõrval) tuleb kohal olla kell 5:30. "Cool," mõtlesin, tegin igaks juhuks mõned võikud kaasavõtmiseks karpi valmis, panin 4:30ks äratuse ja üritasin u poole üheteistkümne paiku magama minna. Sellest küll suurt midagi välja ei tulnud, sest sama päeva hommikul olin maganud teab-kui-kaua, päev polnud füüsiliselt eriti aktiivne olnud ning, noh, ootusärevus oli ka. Auklik uni lõppes mõni minut enne nelja, kui ennast voodist välja ajasin. Polnud pointi seal 4:30ni äratust oodates enam keerelda.
Umbes 5:20 olin platsis. Tolmusest tühermaast oli tarade, haagissuvilate, suurte välitelkide ja igas eri mõõdus veokite abiga saanud omanäoline laagriplats. Esimene tuttav nägu oli IT Kolledžist õppejõud Nadja, kes oma musta Grand Cherokeega samuti oma 15-minutilisele kuulsusele pretendeerima oli tulnud. Etteruttavalt võib öelda, et meie puhul see kuulsus siiski 15 minuti piirimaile ei jõua ilmselt ligilähedalegi, tõenäoliselt võib meie autosid kinolinal näha heal juhul mõne sekundi jagu. :D
Check-in, teenuslepingu allkirjastamine (mis muuhulgas keelab mul siin seda blogipostitust kirjutada :D), väike hommikusöök (ahjuvorst, peekon, mudapuder - kõik väga maitsev). Saime tuttavaks enda esimese tiimijuhiga, kellele tema vanemad olid nähtavasti sündides nimeks pannud Triin, aga kuna ta oli kolinud elama Los Angeles'i, siis kutsuti teda ameerikapäraselt "Treeny'ks". Pisike blond ja armas energiapomm õhkas endast usalikku happy-go-lucky rõõmsameelsust miksituna tugeva tööeetikaga, nii et tundsime ennast tema käe all automaatselt hästi. Teine autojuhtide tiimijuht Chelsea, kes kandis harrypotterlikke ümaraid prille, oli natuke suuremat kasvu ja pärit Atlantast. Vähemalt sama sõbraliku olemisega, aga natuke rahulikum. Ilmselt oli tüdrukute tööandjaks Warner Bros. Eesti poolelt kolmanda autojuhtidega tegelejana assisteeris neid Mart, kes pidi olema BFM'i tudeng ja/või Allfilmist.
Rahvast oli makeshift laagris ühtäkki päris palju. Suurema osa massist moodustasid jalakäijatest extra'd, aga produktsioonimeeskonda oli samuti omajagu. Treeny kogus meid kokku ja rivistasime end üles hair/make-up/costumes telki. Briifingumeilis olid olnud juhised eelistada enda riietuses neutraalseid ja pastelseid toone, igasugune neoon jmt oli keelatud. Minu selga pandud tumedad teksad, hall lühikeste käistega triiksärk ja sinine pintsak said accepti, mõni sai aga garderoobist ka täiesti "uued" riided selga. Pärast roolis olin siiski ilma pintsakuta, sest lihtsalt soe oli. Riietuse ülevaatusele järgnes ka mõneminutiline juuksuri toolis istumine. Next up, jagati meile kätte raadiosaatjad. Juhuslikult oli nendega tegelemas tuttav päästeametnik Taavi, kellel vist polnud ka puhkusega midagi paremat peale hakata. Jaamadeks olid kuskilt välismaalt renditud Motorolad, Eestis ei pidavat nii palju raadiojaamu olemaski olema kui neil võtetel vaja. Parematel päevadel olla neid kasutuses olnud üle viiesaja.
Suhtlus ja instruktaaž toimus peaasjalikult inglise keeles. Treeny läks vahel harva üle ka eesti keelele, kui tundus, et kõik oluline muidu kohale ei jõua. Saime julgustust, et kõik saab olema väga vahva, meid hoitakse kõigega kenasti kursis ning üks kolmest assistendist on alati meiega, kui meil küsimusi tekib. Pärast esialgset infovahetust paluti meid autodesse ning liikusime esialgu Pärnu mnt viadukti Tondi-poolsesse algusesse. Täpselt ei mäleta, kui pikk ootamine meil seal oli, kuid jõudsin käia vahepeal nii Olerexis kui kodus tualetis (sest ma ei viitsinud Olerexi järjekorras oodata).
Pärnu mnt oligi teatavasti suletud liiklusele Vabaduse väljakust Tondi tänava alguseni. Sellest lõigust sai meie mängumaa kaheks päevaks. Läbipääs oli tagatud jalakäijatele, operatiivsõidukitele ja ühistranspordile, kui parajasti võtet ei toimunud. Võtte alguses kuulutati välja lockdown, mis andis palgatud vabatahtlike armeele märku, et Liivalaia ristmik ja lõigu mõlemad otsad tuleb kinni panna, jalakäijaid/jalgrattureid mitte enam ligi lasta ning kõik üleliigne peab silmapiirilt olema kadunud. Linnaga kokkuleppe kohaselt ei tohtinud ükski lockdown kesta üle 15 minuti ning mulle tundus, et sellest suudeti kahe päeva jooksul ka edukalt kinni pidada.
Esimesel päeval filmiti pikemalt stseeni Kosmose kino ees olevas trammipeatuses Robert Pattinsoni ja John David Washingtoniga. Taustal liiklejateks valiti kokku tulnud 38 autost juhuslikult kümmekond, kes sõelusid Liivalaia ristmiku ja Reval Cafe esist vahet. Mina nende kümne hulka ei sattunud, vaid olin ülejäänud juhtidega Õnnepalee ees stand-by's (olime ühel hetkel viaduktilt sinna liikunud). Olin küll Kindle'i kaasa võtnud, aga ei lugenud sealt ridagi, niisamagi oli põnev vaadata ümberringi toimuvat. Sain tuttavaks ja lobisesin imekauni Eveliniga, kes oma musta hübriid-Yarisega minu ette seisma oli sattunud.
Tiksusime Õnnepalee ees pea kella kaheni, kui hõigati välja LUNCH. Jalutuskäik tagasi basecamp'i võttis ehk viis minutit, kus ees ootasid kaks catering-varjualust, millest jagati vegan-pappnõudega (!?) chili con carnet, riisi/makarone (võtsin ainult viimast) ning värsket salatit. Magustoiduks ka tükk kooki. Üks toidujagajatest näitsik oli välimuselt alles alaealine ja justkui esimest päeva oma ametis, vähemalt tema aeglased toidujagamisliigutused ja a-deer-in-the-headlights (kuid siiski naeratav) näoilme andsid põhjust sedasi arvata. Olin õnneks järjekorras esimeste seas ning sain süüa rahulikus tempos, enne kui set'ile naasta kästi.
Pärastlõunal saime korralduse autodega rivistuda samuti Kosmose juurde. Ja seejärel tagasi Vineeri trammipeatuse juurde. Ja seejärel viadukti peale. Näha oli, et keda kus kui palju täpselt vaja läheb, selgub sellistel võtetel läbiproovimise käigus ning alles viadukti pealt alustades läks minu jaoks alles tegelikult võteteks. Minu stardipositsiooniks järgmiseks pooleteiseks päevaks jäi viadukti kesklinna-poolne ots, Vineeri tänava ristmikust järjekorras viies auto. Kui Treeny hüüdis raadiojaamadesse "CARS CARS CARS CARS", siis see oli meie märguanne liikuda ilma tuledeta rahulikus tempos ja igaüks erinevas sõidurajas Reval Cafe'ni. Millise raja valisid, sinna ka ülejäänud võtteperioodi ajaks jäid. "CUT" hüütigi enam-vähem sel hetkel, kui Revali ette olin jõudnud, seejärel tagasipööre, ohukad peale ja starti tagasi. Mitu korda seda ringi kahe päeva jooksul sõidetud sai, ma ei oska öelda, aga põhimõtteliselt ligilähedase arvu saab siis, kui võtta odomeetril näidatud ligi 130-kilomeetrine läbisõit ja jagada see tolle ringi pikkusega (miinus siis kõik vahepealsed ümberpaiknemised ja õhtu-hommikune koduskäik).
Põhistseeni filmimine neil kahel päeval keskendus meile vastu sõitvale kolonnile. Kolonni koosseis oli mõnevõrra varieeruv vastavalt sellele, kust ja millist autot filmiti. Mälu järgi oli kolonni järjekord umbes selline: lilla MAN-veok, selle ees ja taga identsed vilkuritega Range Roverid, kõrval pikk kongita poolhaagis, järgnes must viiene BMW (enamasti dublantidega, aga võtmehetkedel Pattinson roolis ja Washington kõrval) ja ühel hetkel lisandus ka hõbedane Mercedes (vist S-klass). Videviku tänavalt liitus kolonniga suur valge ülekandejaama veok ja Vineeri tänavalt suur puksiirveok. Filmimiseks kasutati vahepeal ülbe musta välimusega GLA-mersut, mis nägi välja peaaegu nagu batmobile ja millel peal kraana kaameraga, kaasa liikus vahel ka üleni mustas ja numbrimärkideta Ford Transit. Teinekord oli näha, et kaamerad olid autodele ka endale külge monteeritud. Kui selliseid ümberkorraldusi tehti, venisid ka võtetevahelised pausid pikemaks. Numbrimärgid olid autodel eestlase jaoks pisut naljakad - ilmselt tõetruudena väljanägemiseks, kuid siiski "päris" asjadest eristumiseks olid põhimasinate numbrimärkide tähtedest üks kolmest alati asendatud mõne arvuga, nii olid nt Range Roverid tähistatud a'la "272W3P".
Esimene päev veeres õhtusse võrdlemisi märkamatult. Erutus $225-miljonilise eelarvega filmis osalemisest ei vaibunud ning mulle täiesti piisas ootehetkedel niisama auto juures tiksumisest või vabatahtliku turvaneiuga jutustamisest. Tol hetkel ma ei teadnud, mida tähendab sõna "igav", kuigi enamiku ajast tuli tegeleda lihtsalt järgmise võtte ootamisega. Pärast võttepäeva võis soovi korral minna tagasi laagrisse võikusid sööma, aga enamik otsustas selle asemel kojuminemise kasuks, nii ka mina (tol hetkel tundus mõte duši alla saamisest nagu unelm).
Öösel magasin nagu väike laps. Teine päev algas samamoodi 5:30 nagu esimenegi ja basecamp'is sai jällegi süüa. Platsi oli öösel kastetud, et see liialt ei tolmaks. Juuksuritooli laagris seekord enam ei pandud. Raadiojaamad kätte saanud, sõitsime otse viaduktile ning võttepäev kujunes koos vahepealse lõunaga 15-tunniseks täpselt nagu esimenegi. Tekkis esimene märk, et hakkan selle eriskummalise keskkonnaga harjuma - viaduktil võtetevahelistel ootehetkedel hakkasin lõpuks ka kaasavõetud raamatut lugema.
Kui see kõik teise päeva õhtul kella 20:30 paiku läbi sai, siis oli sellest ausalt öeldes veidralt kahju. Kaks pikka päeva olid möödunud hoopis teistsuguses maailmas. Treeny ja Chelsea kiitsid ja tänasid meid raadio teel taevani ning soovisid kõike head. Tõepoolest, olime täitnud oma ülesanded ilma ühegi vahejuhtumi ja virisemiseta. Arusaadavatel põhjustel suurt pidu sellele ei järgnenud, sest pikad võttenädalad Laagna teel on neil alles ees. Kadestan neid pisut, kes seal kaasa lüüa saavad, kuid olen tänulik ka nende kahe päeva eest, mil sain osaleda.
Kõik see kokku paneb paratamatult filmimaailmale teisiti vaatama. Ilma sellist produktsiooni lähedalt nägemata ei jõuaks ilmselt kunagi kohale, kui suur hulk inimtunde ja tööd iga suurfilmi stseeni taga peidus on. Tegelikult on see aukartustäratav ja absurdne samaaegselt. Kokku teeb see üsna võluva kombinatsiooni, sellest ka praegune "võttepohmell" ja igatsus olnu järele. Elame-näeme, mis kunagi veel elu toob, aga ei imestaks, kui sellist võimalust rohkem mulle osaks ei langegi. Seda erilisemaks mälestuseks jääb see, mida sai kogetud.
 |
| Pärast esimest päeva koju jõudes |
