Kasutatavusest veebis

Räägime UX'ist ehk user experience'ist veebis. Jakob Nielseni kriteeriumide kohaselt võib jagada siin kasutuskogemuse viieks komponendiks: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. Jäin seepeale mõttesse, millal viimati kasutasin mõnd veebilehte või -teenust, millega oleks kaasnenud midagi wow-efekti sarnast seoses asja mugavuse, hõlpsusega vms, ning ausalt öeldes ei suutnudki meenutada sellist juhtumit. Mis siis lahti, olen oma hinnangutes liiga karm või?

Kui Nielseni kriteeriume vaadata, siis enamike minu igapäevaelus kasutatavate veebilehtede seis on ilmselt üsna OK. Enam-vähem on kõik "massitarbekaup" ning ega seda staatust polegi võimalik mingisuguse mittekasutatava käkiga eriti saavutada. Kokkuvõttes on igal veebilehel ju mingisugune oma tööülesanne täita ja ka mõistusevabamaid saite saab luua tehniliselt väga pädevaid. 9Gagi ikka teate, eks? Lähed sinna eesmärgiga tappa aega ja ehk natuke itsitada. Scrollid ja scrollid, kuni hiir juba nutab, ajugi peas ilmselt nutab ning halvemal juhul irdud reaalsusest pikaks ajaks. Saad aru, et asi on hull, kui jõuad lehekülje lõppu, kus on nupp "I Want More Fun!". Vajutad ja kõik jätkub. Sujuvalt, tehniliste tõrgeteta, algoritmi alusel, mis söödab ette kellegi poolt juba heakskiidetud content'i. Saidi eesmärk täidetud, kasutatavuse koha pealt kõik suurepärane.

Ja siis taipad, et äkki peaks natuke uudiseid ka lugema, sest muidu jääb "päris maailm" täiesti võõraks. Teed otsuse, et lähed Delfisse. Muidugi sa oskad seal teha kõike, mis vaja - lugeda uudiseid, võib-olla kommentaariumis kedagi natuke sõimata, samamoodi 9gagilikult tuimalt scrollida jne -, aga see kõik on kuidagi nii õudne, sest ekraaniäärised üritavad müüa pesupulbrit ja iga uue uudistab'i avamisel süüdistatakse sind reklaamiblokeerija kasutamise tõttu kellegi nälgajätmises. Peaaegu paha hakkab sellest risust, mis on ekraanil, aga ikka sa scrollid ja loed. Tehniliselt, jah, kõik toimib, aga mis "maitse" sellest suhu jääb...?

Heal juhul mõistad päeva lõpus, et oleks ehk pidanud mõlemad veebilehed jätma külastamata ning lugema pargipingil vana head ajalehte.

Ühe arendus- ja ühe ärimudeli analüüs projektide näitel

Nädalateema räägib põgusalt, millised näevad välja erinevad arendus- ja ärimudelid IT-maailmas Esimesed tegelevad sellega, kuidas toode valmis saab, ja teised sellega, kas ja kuidas soovitakse tulemusega raha teha. Kirjutan lühidalt scrum'ist ja freemium'ist.

Kes on sirvinud IT-töökuulutusi, on ilmselt scrum-i mõiste osta komistanud, kui ikka aeg-ajalt kuskil scrum master'it otsitakse. Tegu on nähtavasti üsna popi asjaga, millega nt avaliku sektori IT-asutustest SMIT on püüdnud oma aastaid lonkavaid tarkvaraarendusprotsesse sujuvamaks saada. Lähiminevikust meenub GIS-112 projekt, kus kasutati ilmselt mingit hübriidmudelit kosest ja V-mudelitest, kuid tulemus oli see, et päästeautodesse valmis ostetud tahvelarvutid konutasid laonurgas julgelt üle aasta, enne kui keegi kuskil kliendile midagi tarkvara osas demoma julges minna. Agiilset arendust kasutades tundub aga kõrvaltvaatajana vähemalt tulemus palju korralikum - hiljuti valmis saanud uus e-politsei süsteem loodi umbes aastaga ideest live'ini. Jämedalt öeldes tundub, et toimib!

Freemium ärimudelis pakub tootja oma toodet mingisugusel kujul tasuta ja mingisugusel lisandväärtust omaval kujul ka tasuliselt. Olen ise Windows-platvormil remote assistance'i tegemiseks aastaid kasutanud Teamviewerit, mis on erakasutuseks tasuta ja kommertskasutuseks tasuline. Olles varasemalt tasuta variandis veendunud asja funktsionaalsuses, julgen täna ka soovitada IT-firmadele selle lihtsa abivahendi kasutuselevõttu professionaalsel tasemel, kui pole tahtmist nt VNC puhul rendihinda maksta ja ei kasutata MS'i domeenitööriistu (SCCM12 Remote Control näiteks). Teamvieweri litsents on ühe admini kohta pisut üle 500€, eluaegne ning piiramatu klientide arvuga. Tundub ka suhteliselt OK!

Täna õpime häkkeriks saama

...sest Eric Steven Raymond on just selliste juhtnööride kogumiku valmis kirjutanud ja IT Kolledži tudengina peaks ju olema iseenesestmõistetav, et võtan siit nüüd vähemalt mingis mastaabis õppust. Tegelikult on ülesandeks pandud kirjatükki hoopis arvustada, mida ma nüüd oma parima äranägemisvõime kohaselt teen.

Alustuseks saab öelda, et lugemine on huvitav. Tekst ei ole absoluutselt nii tehniline, kui esmapilgul eelarvamuslikult oodata oskaks, kui teemaks võtta midagi häkkimisega seonduvat. Lugejale tehakse väärarusaamade kummutamiseks kohe alguses selgeks, et häkker ei ole see kräkker, kes riigiasutuste arvutisüsteeme põhja üritab lasta, vaid midagi hoopis muud - laiahaardelisemat, üllamat, inimlikku ja professionaalset. Tegelikult kirjeldatakse subkultuuri, mis põhineb tänapäeval open-source'i propageerimisel, kommuunipõhisel läbikäimisel ja infovahetusel ning huvitavatele probleemidele nutikate lahenduste leidmisel. Rõhu all on mindset'i olulisus - IT-alasest kompetentsist ei piisa, et siinkohal häkkeriks kvalifitseeruda, eriti kuna selle tiitli saavutamine eeldab siseringi heakskiitu. Vundamendiks on siiski pädevus valdkonnas - antakse juhtnööre, milliseid programmeerimiskeeli peaks tundma ja oskama, rõhutatakse Linuxi-tundmise tähtsust jne.

Mõned nädalad tagasi kirjutasime "IT-profi" definitsioonist - "häkker" Raymondi kirjelduses sobiks siin hästi üheks võimalikuks sünonüümiks. Kui oled aga rohkem Windowsi peal üles kasvanud IT-huviline, kel ehk mõni MS-sertifikaatki taskus ja selles infrastruktuuris omajagu teadmisi, ja soovid end häkkeriks nimetada, siis, noh, sorry, bro. Isegi dokumendi lõpu-KKK's on vastatud küsimusele, kas häkker peab vihkama ja bäshima PisiPehmet - ja vastab nelja lausega iseendale vastukäivalt - "ei, ei pea, aga kirjuta head koodi ja see mõjub MS'i suunas väga hea bashimisena".

Vaba tarkvara propageerimine, enda mitmekülgse arendamise soovitamine jpm, mis Raymond välja toob, on kõik väga asjalikud soovitused, kuid psühholoogiliselt võib mis tahes teadlik ja postulaarne vastandumine mõjuda probleemselt, võimalik, et isegi eemaletõukavalt. Annab asjale kahtlase "maitse". On oht, et paistab väljapoole üleolevana. Poliitikas öeldakse selle kohta: "Asi ei pea ainult olema aus, vaid ka välja paistma aus." Needsamad Linuxi-häkkerid astuvad minu silmis sellega alati kolinal ämbrisse, kui kuulutavad uhkelt mõne Windowsi-alase küsimuse peale, et "ei tea, ma ei kasuta Windowsi". Mis laiahaardelisusest me siis sellisel juhul rääkida saame?

Loomulikult ma soovitan paljudest neist juhtnööridest, mis Raymond välja toob, kõrva taha panna. Tulles tagasi meie "IT-profi" definitsiooni juurde, siis seda sa tõesti olla ei saa ilma programmeerimisoskusteta, selge eneseväljenduseta, sügava huvita lahendamata probleemide vastu jne. MS'i vastasus mõjub aga aastal 2017 lihtsalt väsitava ja äraleierdatuna.

Natuke IT-juhtidest

Täna peaksin blogima kahest eri tüüpi IT-juhist omal vabal valikul. Tabasin ennast kohe probleemi otsast - paljudest ei tea sügavuti just palju ning kellega omal käel kokku on puututud, pole ehk kõige tuntumad. Ja siis on veel nende (vajadusel) kritiseerimise küsimus siin niimoodi poolavalikult. Aga ma lihtsalt alustan kuskilt ja vaatame, kuhu jõuame.

Kui panna ühte lausesse kokku kolm nimisõna - "Eesti", "IT" ja "juht" - siis on muidugi raske mitte mõelda Taavi Kotkast. E-residentsuse ühe "isana" sobib ta õppematerjalis välja toodud klassifikatsiooni kohaselt hästi arengumootori (change motor) näiteks. Tõenäoliselt ühe avalikkusele tuntuima innovatsioonivedurina on ta isegi 2014. aastal valitud Euroopa IKT-auhinnagalal Euroopa parimaks IT-juhiks. Tundmata teda küll isiklikult, saab puhtalt välise "vaatluse" põhjal öelda, et enesekindla ja karismaatilise professionaalina, kel kogemusi nii avalikust kui erasektori tippliigast, on tal õnnestunud oma ideedele vajalikud "vahendid" taha saada ning seeläbi ka suuri asju suutnud realiseerida. Lisaks sellele ei puudu tal ka kriitikameel, kui midagi kuskil kehvasti tehakse või kui tundub, et kohati ka meie oma "tiiger" on lonkama jäänud. Jah, tegu niivõrd võimeka mehega, et MKM'ist lahkudes pidi riik talle väärilise järglase leidmiseks konkursiaegagi pikendama.

Olen natuke rebel ja kirjeldan nüüd juhti, kes pole avalikkusele tuntud, kuid kellega on endal positiivne kogemus. Kui töötasin CGI Eestis, oli meie paarikümnepealise teenuse haldus- ja arendustiimi juhiks Janar Rahumeel, kes on hea näide coach/mentor-tüüpi juhist. Olles ise tarkvaraarendaja taustaga, suutis ta samastuda arendajatega nende igapäevatöö juhtimisel ning neid hästi motiveerida, samuti korraldas "koodirevüükoosolekuid", kus üheskoos vesteldi aktuaalsetel teemadel nt Java uue versiooni kohta jne. Kuna mehel oli endal sügav huvi koodi vastu ja ka juhiomadused olemas, sobis ta suurepäraselt sellist tiimi juhtima. Seda "juht-meeskond" sümbioosi toetas väga ka organisatsioonis korraldatud meeskonnaürituste poliitika, mis itikad paar korda aastas ATV-safarile või kanuumatkale viis. Oli küll näha, et meeskonnast selle poolega, kes tegeles haldusega, ta niivõrd samastuda ei osanud, kuid tegi vähemalt  kõik endast oleneva, et ka nemad ennast hästi tunneks. Uuris igal juhul üsna tihti, kuidas meil läheb ja kas midagi hinge peal on. :)