Natuke turbest

Nädalateema käsitleb andmeturbe teemat IT-maailmas ning ülesandeks on üht turvariski analüüsida ja pakkuda sellele maandamise võimalusi, lähtudes Mitnicki valemi kolmest komponendist - tehnoloogiast, koolitusest ja reeglitest. Kuna puutusin hiljuti tööalaselt kokku lunavaraga, kirjutan sellest.

Kliendi failiserver oli lunavara rünnakuga pihta saanud, kõik olulised failid serveris olid muutunud .wallet-laiendiga krüptopudruks ning vigases inglise keeles nõuti raha (BitCoine), et need lahti krüpteerida. Sai analüüsitud, kuidas rünne edukaks oli osutunud, ning selgus, et botnet oli juba vähemalt kuu aja jagu teinud dictionary-attack'i asutuse välise IP pihta, mille RDP port oli "maailmale valla" ning vaikimisi numbriga (3389). Jagu saadi ühe domeeniadmini õigusi omava kasutaja paroolist, mis oli tõepoolest nõrk.

Tehnoloogiliselt saab öelda, et toosama default RDP-pordi kasutamine oli nõrk koht. Soovitasime aga kliendil üldse üle minna VPN'i peale kaugligipääsu kasutamiseks ja RDP-st loobuda. Veel võib tehnoloogiliselt pidada puudulikuks MS serveri monitooringu puudulikkust - st administraator võiks saada süsteemilt selle kohta teavitusi, kui päevas sadu kordi autentimispäringud feilivad. Koolitada tuli taaskord kasutajaid ja rääkida neile tugevate paroolide kasutamise olulisusest, samuti sellest, et lunavara-pahalased levivad ka e-kirjade manustena ning manuste avamisel tuleb alati olla tähelepanelik. Seeläbi jõutigi uute reegliteni - kaugelt saab võrgule ligi vaid üle VPN-i ning kasutajate haldus käib ühe kohaliku süsteemiadministraatori autoriseeringul. Ja veel üks kord - "Welcome123" ei ole pädev parool!

LÕUAD

Sellenädalases ITSPEA peatükis tutvusime põgusalt tugilahendustega, mis mõeldud ühe või mitme puudega inimesele arvutiga suhtlemise võimaldamiseks. Peaksin kirjeldama üht, mis minu jaoks uudne, kuid meelevaldselt kirjeldaks hoopis üht olulist, võimast ja levinud tarkvara JAWS, mida olen ka ise pidanud ühele nägemispuudega inimesele paigaldama.

Info Internetis, missugused Windowsi opsüsteemid on parajasti JAWS-is toetatud, on pisut kahetine - tootja enda leht räägib toest alates Windows 8.1'st, Wikipedia räägib aga toest Vistast ülespoole. Ise paigaldasin kunagi JAWS'i Windows XP peale ning see protsess oli igati probleemivaba. Kui esmakordselt kuulsin programmi eesti keelt taasesitamas, oli see minu kõrvale küll väga võõras ja harjumatu, kuid kasutaja oli sellega varasemalt juba kokku puutunud ning tema sõnul oli lõpptoode talle igati sobilik - luges sellega peamiselt Outlookist e-maile, veebist ajalehti jne. Samuti selgus kasutaja jutust, et tema nägemispuudega inimeste tutvusringkonnas on programm laialt kasutusel ja rahvas asjaga üldjoontes rahul. On ka rõõm tõdeda, et Eestis tegutsev MTÜ Silmalaegas paneb JAWS-i endale soetada soovijatele suure õla alla, kompenseerides 90% toote maksumusest.

Kõik igapäevasemad tegevused arvutiga peaks JAWS-i abiga tehtud saama - toetatud on brauseritest vähemalt IE ja Firefox, kontoritarkvarapakettidest MS Office, PDF-idega saadakse hakkama jne. Uusim versioon toetab nt "hiirekaja" - teksti esitust, mis hetkel hiire all. Spetsiifilisemaid "featuure" on JAWS-il mitmeid, mis nägemispuudega inimese elu arvutis igatpidi lihtsamaks proovivad teha, olgu selleks siis ühilduvus Braille-tüüpi klaviatuuridega või MAGic ekraanisuurendusrakendusega. Nagu iga tarkvaraga ikka, on mõistlik see lihtsalt järgi proovida veendumaks, et see kasutaja vajadusi täidab, tasuta versioon on kasutatav 40-minutilise ajapiiranguga. Lähemalt saab ennast kurssi viia toote omalehel http://www.freedomscientific.com/Products/Blindness/JAWS .

Kasutatavusest veebis

Räägime UX'ist ehk user experience'ist veebis. Jakob Nielseni kriteeriumide kohaselt võib jagada siin kasutuskogemuse viieks komponendiks: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. Jäin seepeale mõttesse, millal viimati kasutasin mõnd veebilehte või -teenust, millega oleks kaasnenud midagi wow-efekti sarnast seoses asja mugavuse, hõlpsusega vms, ning ausalt öeldes ei suutnudki meenutada sellist juhtumit. Mis siis lahti, olen oma hinnangutes liiga karm või?

Kui Nielseni kriteeriume vaadata, siis enamike minu igapäevaelus kasutatavate veebilehtede seis on ilmselt üsna OK. Enam-vähem on kõik "massitarbekaup" ning ega seda staatust polegi võimalik mingisuguse mittekasutatava käkiga eriti saavutada. Kokkuvõttes on igal veebilehel ju mingisugune oma tööülesanne täita ja ka mõistusevabamaid saite saab luua tehniliselt väga pädevaid. 9Gagi ikka teate, eks? Lähed sinna eesmärgiga tappa aega ja ehk natuke itsitada. Scrollid ja scrollid, kuni hiir juba nutab, ajugi peas ilmselt nutab ning halvemal juhul irdud reaalsusest pikaks ajaks. Saad aru, et asi on hull, kui jõuad lehekülje lõppu, kus on nupp "I Want More Fun!". Vajutad ja kõik jätkub. Sujuvalt, tehniliste tõrgeteta, algoritmi alusel, mis söödab ette kellegi poolt juba heakskiidetud content'i. Saidi eesmärk täidetud, kasutatavuse koha pealt kõik suurepärane.

Ja siis taipad, et äkki peaks natuke uudiseid ka lugema, sest muidu jääb "päris maailm" täiesti võõraks. Teed otsuse, et lähed Delfisse. Muidugi sa oskad seal teha kõike, mis vaja - lugeda uudiseid, võib-olla kommentaariumis kedagi natuke sõimata, samamoodi 9gagilikult tuimalt scrollida jne -, aga see kõik on kuidagi nii õudne, sest ekraaniäärised üritavad müüa pesupulbrit ja iga uue uudistab'i avamisel süüdistatakse sind reklaamiblokeerija kasutamise tõttu kellegi nälgajätmises. Peaaegu paha hakkab sellest risust, mis on ekraanil, aga ikka sa scrollid ja loed. Tehniliselt, jah, kõik toimib, aga mis "maitse" sellest suhu jääb...?

Heal juhul mõistad päeva lõpus, et oleks ehk pidanud mõlemad veebilehed jätma külastamata ning lugema pargipingil vana head ajalehte.

Ühe arendus- ja ühe ärimudeli analüüs projektide näitel

Nädalateema räägib põgusalt, millised näevad välja erinevad arendus- ja ärimudelid IT-maailmas Esimesed tegelevad sellega, kuidas toode valmis saab, ja teised sellega, kas ja kuidas soovitakse tulemusega raha teha. Kirjutan lühidalt scrum'ist ja freemium'ist.

Kes on sirvinud IT-töökuulutusi, on ilmselt scrum-i mõiste osta komistanud, kui ikka aeg-ajalt kuskil scrum master'it otsitakse. Tegu on nähtavasti üsna popi asjaga, millega nt avaliku sektori IT-asutustest SMIT on püüdnud oma aastaid lonkavaid tarkvaraarendusprotsesse sujuvamaks saada. Lähiminevikust meenub GIS-112 projekt, kus kasutati ilmselt mingit hübriidmudelit kosest ja V-mudelitest, kuid tulemus oli see, et päästeautodesse valmis ostetud tahvelarvutid konutasid laonurgas julgelt üle aasta, enne kui keegi kuskil kliendile midagi tarkvara osas demoma julges minna. Agiilset arendust kasutades tundub aga kõrvaltvaatajana vähemalt tulemus palju korralikum - hiljuti valmis saanud uus e-politsei süsteem loodi umbes aastaga ideest live'ini. Jämedalt öeldes tundub, et toimib!

Freemium ärimudelis pakub tootja oma toodet mingisugusel kujul tasuta ja mingisugusel lisandväärtust omaval kujul ka tasuliselt. Olen ise Windows-platvormil remote assistance'i tegemiseks aastaid kasutanud Teamviewerit, mis on erakasutuseks tasuta ja kommertskasutuseks tasuline. Olles varasemalt tasuta variandis veendunud asja funktsionaalsuses, julgen täna ka soovitada IT-firmadele selle lihtsa abivahendi kasutuselevõttu professionaalsel tasemel, kui pole tahtmist nt VNC puhul rendihinda maksta ja ei kasutata MS'i domeenitööriistu (SCCM12 Remote Control näiteks). Teamvieweri litsents on ühe admini kohta pisut üle 500€, eluaegne ning piiramatu klientide arvuga. Tundub ka suhteliselt OK!

Täna õpime häkkeriks saama

...sest Eric Steven Raymond on just selliste juhtnööride kogumiku valmis kirjutanud ja IT Kolledži tudengina peaks ju olema iseenesestmõistetav, et võtan siit nüüd vähemalt mingis mastaabis õppust. Tegelikult on ülesandeks pandud kirjatükki hoopis arvustada, mida ma nüüd oma parima äranägemisvõime kohaselt teen.

Alustuseks saab öelda, et lugemine on huvitav. Tekst ei ole absoluutselt nii tehniline, kui esmapilgul eelarvamuslikult oodata oskaks, kui teemaks võtta midagi häkkimisega seonduvat. Lugejale tehakse väärarusaamade kummutamiseks kohe alguses selgeks, et häkker ei ole see kräkker, kes riigiasutuste arvutisüsteeme põhja üritab lasta, vaid midagi hoopis muud - laiahaardelisemat, üllamat, inimlikku ja professionaalset. Tegelikult kirjeldatakse subkultuuri, mis põhineb tänapäeval open-source'i propageerimisel, kommuunipõhisel läbikäimisel ja infovahetusel ning huvitavatele probleemidele nutikate lahenduste leidmisel. Rõhu all on mindset'i olulisus - IT-alasest kompetentsist ei piisa, et siinkohal häkkeriks kvalifitseeruda, eriti kuna selle tiitli saavutamine eeldab siseringi heakskiitu. Vundamendiks on siiski pädevus valdkonnas - antakse juhtnööre, milliseid programmeerimiskeeli peaks tundma ja oskama, rõhutatakse Linuxi-tundmise tähtsust jne.

Mõned nädalad tagasi kirjutasime "IT-profi" definitsioonist - "häkker" Raymondi kirjelduses sobiks siin hästi üheks võimalikuks sünonüümiks. Kui oled aga rohkem Windowsi peal üles kasvanud IT-huviline, kel ehk mõni MS-sertifikaatki taskus ja selles infrastruktuuris omajagu teadmisi, ja soovid end häkkeriks nimetada, siis, noh, sorry, bro. Isegi dokumendi lõpu-KKK's on vastatud küsimusele, kas häkker peab vihkama ja bäshima PisiPehmet - ja vastab nelja lausega iseendale vastukäivalt - "ei, ei pea, aga kirjuta head koodi ja see mõjub MS'i suunas väga hea bashimisena".

Vaba tarkvara propageerimine, enda mitmekülgse arendamise soovitamine jpm, mis Raymond välja toob, on kõik väga asjalikud soovitused, kuid psühholoogiliselt võib mis tahes teadlik ja postulaarne vastandumine mõjuda probleemselt, võimalik, et isegi eemaletõukavalt. Annab asjale kahtlase "maitse". On oht, et paistab väljapoole üleolevana. Poliitikas öeldakse selle kohta: "Asi ei pea ainult olema aus, vaid ka välja paistma aus." Needsamad Linuxi-häkkerid astuvad minu silmis sellega alati kolinal ämbrisse, kui kuulutavad uhkelt mõne Windowsi-alase küsimuse peale, et "ei tea, ma ei kasuta Windowsi". Mis laiahaardelisusest me siis sellisel juhul rääkida saame?

Loomulikult ma soovitan paljudest neist juhtnööridest, mis Raymond välja toob, kõrva taha panna. Tulles tagasi meie "IT-profi" definitsiooni juurde, siis seda sa tõesti olla ei saa ilma programmeerimisoskusteta, selge eneseväljenduseta, sügava huvita lahendamata probleemide vastu jne. MS'i vastasus mõjub aga aastal 2017 lihtsalt väsitava ja äraleierdatuna.

Natuke IT-juhtidest

Täna peaksin blogima kahest eri tüüpi IT-juhist omal vabal valikul. Tabasin ennast kohe probleemi otsast - paljudest ei tea sügavuti just palju ning kellega omal käel kokku on puututud, pole ehk kõige tuntumad. Ja siis on veel nende (vajadusel) kritiseerimise küsimus siin niimoodi poolavalikult. Aga ma lihtsalt alustan kuskilt ja vaatame, kuhu jõuame.

Kui panna ühte lausesse kokku kolm nimisõna - "Eesti", "IT" ja "juht" - siis on muidugi raske mitte mõelda Taavi Kotkast. E-residentsuse ühe "isana" sobib ta õppematerjalis välja toodud klassifikatsiooni kohaselt hästi arengumootori (change motor) näiteks. Tõenäoliselt ühe avalikkusele tuntuima innovatsioonivedurina on ta isegi 2014. aastal valitud Euroopa IKT-auhinnagalal Euroopa parimaks IT-juhiks. Tundmata teda küll isiklikult, saab puhtalt välise "vaatluse" põhjal öelda, et enesekindla ja karismaatilise professionaalina, kel kogemusi nii avalikust kui erasektori tippliigast, on tal õnnestunud oma ideedele vajalikud "vahendid" taha saada ning seeläbi ka suuri asju suutnud realiseerida. Lisaks sellele ei puudu tal ka kriitikameel, kui midagi kuskil kehvasti tehakse või kui tundub, et kohati ka meie oma "tiiger" on lonkama jäänud. Jah, tegu niivõrd võimeka mehega, et MKM'ist lahkudes pidi riik talle väärilise järglase leidmiseks konkursiaegagi pikendama.

Olen natuke rebel ja kirjeldan nüüd juhti, kes pole avalikkusele tuntud, kuid kellega on endal positiivne kogemus. Kui töötasin CGI Eestis, oli meie paarikümnepealise teenuse haldus- ja arendustiimi juhiks Janar Rahumeel, kes on hea näide coach/mentor-tüüpi juhist. Olles ise tarkvaraarendaja taustaga, suutis ta samastuda arendajatega nende igapäevatöö juhtimisel ning neid hästi motiveerida, samuti korraldas "koodirevüükoosolekuid", kus üheskoos vesteldi aktuaalsetel teemadel nt Java uue versiooni kohta jne. Kuna mehel oli endal sügav huvi koodi vastu ja ka juhiomadused olemas, sobis ta suurepäraselt sellist tiimi juhtima. Seda "juht-meeskond" sümbioosi toetas väga ka organisatsioonis korraldatud meeskonnaürituste poliitika, mis itikad paar korda aastas ATV-safarile või kanuumatkale viis. Oli küll näha, et meeskonnast selle poolega, kes tegeles haldusega, ta niivõrd samastuda ei osanud, kuid tegi vähemalt  kõik endast oleneva, et ka nemad ennast hästi tunneks. Uuris igal juhul üsna tihti, kuidas meil läheb ja kas midagi hinge peal on. :)

IT-proff või lihtsalt "arvutisõber"?

Nädalateema on professionaalsus IT-valdkonnas ja võtmeküsimuseks see, keda võime siinkohal pidada professionaaliks ja keda mitte. Olles suhteliselt semantilis-filosoofiline küsimus, on "asi ilmselt maitses" ning selgeid piire tõmmata keeruline, kuid püüdkem välja tuua mõned jooned, mis peaks olema ühel kaasaegsel IT-profil ette näidata.

On selge, et paberist ei piisa, st olulisemad igast diplomist on reaalsed oskused - nii ei garanteeri IT Kolledži arendajadiplom kellelegi tööd programmeerijana, vaid tuleb arvestada, et suure tõenäosusega tuleb töövestlusel mõni etteantud ülesanne on-the-spot ära lahendada ja demonstreerida oma oskusi ning ette näidata ka varasemate tööde portfell. Adminnidelgi pole tingimata lihtsam - igasuguse kogemuseta tööotsija võib ka meie riigis hätta jääda, kui kokkupuude nt Linuxi serveritega IRL töökogemusena puudub. Õnneks on haridusasutustes sellest aru saadud ning ettevõtte praktikad õppekavade kohustuslikud osad.

Üheks parimaks mõõdupuuks professionaalsuse hindamisel on ikkagi töö tulemus, nii ka IT's. IT-proff aastal 2017 peab teadma, et viise, kuidas midagi teha, on erinevaid, ning oskama nende vahel teha põhjendatud valikuid, et küsimus saaks lahendatud võimalikult säästlikult ja efektiivselt, samas tegemata järeleandmisi kvaliteedis. Kui ise midagi ei oska, tuleb küsida targematelt ning leida parim lahendus diskussiooni käigus. Kindlasti on halb variant, kui nt süsteemiadministraator on endale viimseni selgeks teinud Microsofti serverlahenduste tarkvara võimalused, kuid ei tea Linuxist midagi ning pakub klientidele ses osas ainult ühekülgseid lahendusi.

Kuna valdkonnas on tööpuudus, võiks arvata, et ehk tehakse programmeerijate töölevärbamisel üha enam järeleandmisi nende suhtlemisoskuste osas. Et kui portfell räägib iseenda eest ja tegelane on lihtsalt veidi häbelik ja "omaette", loodetakse ikkagi hakkama saada. Mis aga puudutab klientidega otsekontaktis olevaid spetsialiste, siis nende puhul on suhtlemisoskuse nõue elementaarne. Olles ise just sellises rollis töötanud nüüdseks üle 5a, tean, kui palju sõltub kliendirahulolu spetsialisti võimest inimesega kontakt luua. Lülita sisse empaatiavõime, kuula mure kannatlikult ära, ära ole patroniseeriv ning paku lahendus nii lihtsas keeles kui võimalik. Palju polegi vaja, aga päeva lõpus on kõik rahulolevamad. :)

Veidi "piraatpoliitikute" ettepanekutest

Täna vaatame otsa Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu "The Case For Copyright Reform" teisele peatükile, mis esitab oma ettepanekud autoriõiguseid käsitleva seadusandluse muutmiseks olukorras, kus viimane on IT-ajastu kiirele arengule selgelt jalgu jäänud ja põhjustanud üksjagu probleeme. Muuhulgas kipub ohtu sattuma inimeste privaatsus, sest just veebiliikluse pealtkuulamise "ahvatlus" eesmärgiga avastada keelatud sisujagamist on mõningaid kasumiahneid tegelasi motiveerinud taolise maailmakorralduse saavutamist propageerima ja sel suunal aktiivset lobitööd tegema - tulemuseks ACTA-taolised üllitised, millest vähemalt seni oleme de jure, aga mitte tingimata de facto pääsenud (paneme nüüd fooliumimütsid pähe :)).

Engström-Falkvinge ettepanekud tunduvad esmapilgul digimeedia tavatarbija vaatenurgast väga liberaalsed. Lubatakse, et "moraalsed" õigused autorlusele jäävad puutumata, igasugune non-commercial (tõlkigem seda siis nt "mitte-ärialane") sisujagamine oleks vaba ja lubatud (nt kogu bittorrentlus) ning autoriõiguste monopoolsuse tähtaega võiks vähendada 20 aastani. Lisaks soovitakse automaatselt copyright'i alt vabaks lasta need tööd, mille autorid viiendal aastal pärast teose ilmumist konkreetset soovi ei avalda selle copyright'i edasi kehtimiseks; viimaks pakutakse välja tasuta "sämplimise" selge korraldus ja struktureerimine ning DRM-i keelustamine. Kõige põletavamale küsimusele, mis valdkonna diskussioonis kõige sellega kaasneb ("Kuidas siis autorid makstud saavad?", pakutakse ka vastus välja - on iga ettevõtja enda (!) ülesanne leida toimiv ärimudel.

Jah, tundub mõistlik, et uues, muutunud maailmas ei peaks seadusandja suure kontrollijana mängima ettevõtja "käehoidja" rolli, sest keegi kuskil pirab liiga palju "Troonide mängu" episoode. Raamat toob ka ise välja tõsiasja, et vohavast failijagamisest hoolimata pole meelelahutusäris viimastel aastakümmetel hiigelkasumid jäänud teenimata. Mulle tundub, et väljatoodud ettepanekud on asjalikud juba puhtalt seetõttu, et karmimat seadusandlust tagavaid järelvalveprintsiipe on lihtsalt niivõrd keeruline ja ebaotstarbekas kohaldada ilma kellelegi liiga tegemata. Leian, et on oluline keskenduda sellele, kui mugav on kasutajal sisu tarbida - isiklikult lõpetasin nt MP3-sikutamise päevapealt, kui Eesti turule tuli Spotify. Mis puudutab nt DRM'i kaotamist, võiks see kaasa aidata ka toote lõpphinna odavnemisele tarbija jaoks, sest tarkvaraarendus pole teatavasti odav lõbu.

Ei taha küll kõlada pessimistina, aga enne kui oma silmad ei näe, ma niivõrd liberaalsete digiõiguste rakendumist EL'i piires ka ei usu - suurkorporatsioonide vastuseis (ja nende rahakott) on selleks minu arvates liiga suur. Aga noh, never say never, loodame parimat.

Milleks jagada?

Sharing is caring, eriti kui tegu on teadmistega. Just sellise põhitõe on "netiketi" ühe "käsuna" kümnest sõnastanud Virginia Shea oma raamatus "Netiquette". Seekord palutakse mul jagada isiklikku kogemust seoses ühega neist käskudest, valisin selleks just teadmiste jagamise "käsu".

Mis on süsteemiadministraatori kõige väärtuslikum tööriist? "Siililegi selge, et Google!" Ikka ja jälle leiab minu igapäevases elus ja töös kinnitust tõsiasi, et veebi kui sellise tõeline väärtus peitub just nimelt know-how jagamises ja aruteludes professionaalide vahel, mitte massimeediainforämpsus või Delfi kommentaariumide kollektiivhädaldustes. Kui satud mõne enda jaoks võõra mure otsa, siis on enam kui tõenäoline, et keegi on kunagi juba selle mure otsa sattunud, selle kohta internetis teistelt nõu küsinud ning ka abi saanud. IT-mõistes on siin elementaarsed näited igasugused veateated ja -koodid, kuid nüüdisajal võib "guugeldada" pea mis tahes küsimuses ning abi saada. Üks mu väga hea sõber on näiteks suure osa oma majast ehitanud Youtube'i videote eeskujul, õppinud sealt spetsiaalseid võtteid vannitoa plaatimiseks jpm. Isiklikult olen Youtube'i abiga raha kokku hoidnud autoga seotud küsimustes, olgu selleks siis mõne veakoodi nullimine, mõne pirni vahetamise õpetus vms.

Kui küsida, kas olen ka ise kuidagi panustanud interneti põhjatusse teadmuspanka millegi omapoolsega, siis ehk siin-seal oma arvamuse avaldamisega mõnes IT-alases küsimuses hinnavaatlus.ee foorumis, kuid mitte millegagi, mis vääriks juhendi või algallika tiitlit. Aastaid tagasi said aga sportlikust huvist tõlgitud inglise keelest emakeelde ühe Hollywoodi filmi subtiitrid, mida vastavas kodumaises foorumis sai ka kaaskodanikega jagatud. Võimalik, et tegu polnud maailma kõige legaalsema tegevusega (pole ausalt öeldes selle legislatuuriga nii nüanssideni kursis), kuid omakasupüüdmatu jagamisega siiski tegu oli. Kuna näha on, et open-source'i propageerivad netikogukonnad on jätkuvalt globaalselt täies elujõus, võime südamerahuga nentida, et omakasupüüdmatus ja soov teistega head jagada ilma omakasuta on endiselt väga levinud.

Arvustus raportile "CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY" (Pekka Himanen, 2004)

Soome vabariigi parlamendis tegutseva nn tulevikukomisjoni üheks eesmärgiks on juhtida tähelepanu ühiskondliku elukorralduse kõige olulisematele aspektidele, mida igapäevases seadusloomes fookuses hoida ("set the agenda"). Käesolev raport, mille aine nädalateemana läbi lugesin, keskendub heaolu- ja infoühiskonna potentsiaalselt hästi toimivale sümbioosile ning annab soovitusi, millistele punktidele erilist tähelepanu pöörata, et toime tulla rahvastiku vananemise, materiaalse kihistumise süvenemise, majanduskasvu stagnatsiooni jms olulisega, mis postmodernistlikku Lääne kultuuriruumi kimbutavad. Raport on koostatud 2004. aastal ning saab öelda, et täna, 2017. aastal on kirjutatus väljatoodu endiselt pea niivõrd aktuaalne ja oluline, et tahaksin juba siin sissejuhatuses anda soovituse kõigil inimestel see kirjatükk läbi lugeda.

Autor rõhutab raporti alguses infoühiskonna olemust - see on loov ühiskond, mis põhineb suhtlusel ning tema tuumaks pole mitte tehnoloogia, vaid "asjade ärategemise viis". Juba selle koha peal tekkis minul isiklikult küsimus, kui paljud meist seda tänapäeval niiviisi tegelikult mõistavad? Julgen väita, et paljude jaoks on tänaseks saanud "infoühiskonnast" teatud mõttes rämpstermin, mis just liialt tehnoloogiale keskendub ning küll ehk möönab mõningaid üldisemaid korralduslikke jooni meie ühiskonnas, kuid lõpuks ikkagi taandub sellele, et "infost oleme küll ümbritsetud ja üle küllatud", kuid oma igapäevast elu korraldades ja õnne taga ajades me temaga piisavalt ei arvesta. Pekka Himanen kirjutab muuhulgas, kuivõrd oluline on muutunud keskkonnas muuta ka seniseid tegutsemis- ja mõtlemisviise, seda ka juba palju vanemates ja traditsioonilisemates valdkondades peale IT, olgu selleks siis tootmine, teenindus, haridus jne.

Siinkirjutaja ei taha tegelikult lühikese blogipostitusega üritada raportist kõige olulisemat välja tuua - kuigi pea 30lk pikk, on asi ise juba piisavalt kompaktne ja hästi kirja pandud, et igaühe teene iseendale oleks see läbi lugeda. Mida aga tahaksin välja tuua, on mõningane päevakajalise agenda võrdlus meie tänase Eestiga, mis puudutab mõtteviisi muutmise olulisust traditsioonilisemates valdkondades. Leian, et siin oleme hetkel valusalt üldist elukvaliteeti pärssivas seisakus. Lihtne näide on näiteks töönädala pikkus, mille vähendamine erinevalt näiteks Prantsusmaast meil hetkel üldse avalikult teemaks ei ole. Kas ei teki õigustatud küsimus, et kui peame end IT'st tulenevalt väga efektiivseteks ja töötulemustelt eesrindlikeks, siis miks nii paljud meist endiselt 40h nädalas kuskil laua taga higistama peavad ning halvemal juhul rügavad ka nädalavahetustel? On ilmselge, et mõtteviisi probleem on olemas ning seda eesmärkide ja innovatsiooni paikaseadmise, st juhtimise tasandil - kui inimene saab oma tööga varem valmis, oleks õige suunata ülejäänud aeg eraelu kvaliteedi ja tasakaalustatuse parandamisele, tervisega tegelemisele, "pehmetele" väärtustele. Seda ka raport rõhutab. Eesti puhul on siin märgata probleemi ka valitsuse tasandil - väga oluliseks eesmärgiks on seatud parandada riiklikke regulatsioone kasutades madalapalgaliste majanduslikku olukorda neile lihtsalt rohkem raha kätte jättes, pööramata absoluutselt tähelepanu sellele, kui palju inimesed reaalselt koormatud on ning kuidas töökoormus ja stressitase nende üleüldist elu jätkusuutlikkust, tervist ja rahulolu mõjutavad.

Mis on siis edasiviivaks jõuks olukorras, kus maailm on muutunud kiiremini, kui me ehk oleksime tahtnud? Himanen toob raportis välja seitse väärtust, mis meid väga aidata saavad. Isiklikult pean neist kõige olulisemaks julgust, sest massist eristuda kartev eestlane ei ole teatavasti hea muutuste implementeerija. Kes aga julgeb püsti tõusta ja öelda, et "Immigratsioonist peaksime majandusliku edu nimel kindlasti rääkima!" või "Ma olen tublit tööd teinud ja seega väärt rohkem vaba aega!", teeb sellega teene tegelikult lisaks endale ka oma tööandjale, kuigi ta seda algul võib-olla kohe ei mõista.

Virtuaalreaalsus kui omamoodi "uus meedia"

Aine nädalateemaks oli "uus meedia" Internetis ja selle eri väljundid. Pean valima ühe komponendi ja analüüsima, kuidas see on mõjutanud enda valdkonda - seepeale tekkis pisut provotseeriv mõte analüüsida virtuaalreaalsuse mõju, sõnastades meelevaldselt siinkohal asjakohaseks valdkonnaks inimeste suhtluspsühholoogia ja sotsialiseerumise üldisemalt.

Psühholoogiast väga palju põnevamat valdkonda ma isiklikult ei tea. Inimlooma mõistus on kord nii ainulaadne, et sealt võib esile kerkida nii võimast, ennekuulmatut, lausdebiilset kui ka hirmuäratavat. Nii nagu näeme neid kõiki käitumuslikke jooni inimestes reaalelus, näeme neid ka virtuaalreaalsuses. Küsimus on, milline on siin põhjus-tagajärg seos - kas virtuaalreaalsus peegeldab seda inimest, kes ta on IRL ("in real life") või avaldab ta iseloomule mingisugust mõju iseenesest?

Psühholoogidele on siin ilmselt uurimistööd veel paljudeks aastateks, kuid mina oskan kõige paremini rääkida ikkagi oma kogemusest. Teismeeas sai sisuliselt IRC´s elatud ning see moodustas suure osa minu isiklikust teiste inimeste suhtlemise raamistikust üleüldse. Tegu oli justkui eraldiseisva maailmaga, millel polnud minu jaoks suurt sisulist seost enda IRL´is toimuvaga, küll aga näen tagantjärele, et mängis tõenäoliselt omajagu rolli selles, et IRL´is palju ei toimunudki. :)

Jah, olin kindlasti jutuka- jms virtuaalreaalsussõltlane. Kuigi arvutipõhine suhtlusoskus oli väga hea, jäi sellest vajaka pärismaailmas, eelkõige väljendus see julguse puudumises, üleüldises ujeduses ja kogemustepagasi vähesuses. Mõnes mõttes täitsa standardnohik. :) Seda ainult selle vahega, et üheski teaduspõhises valdkonnas ma millegagi eriti ei hiilanud ja õpitulemused olid küll head, aga ei midagi märkimisväärset.

Kui vaatame täna enda ümber ringi, näeme, et virtuaalreaalsusesse on lõviosa oma suhtlemisest üle viinud enam mitte vaid nohikud, aga enamik noori inimesi. Missugusteks inimesteks nad seeläbi lõppkokkuvõttes täiskasvanuikka jõudes kujunevad, saab olema kõrvalt põnev jälgida. Ise püüan tänapäeval uut meediat teadlikult vähem tarbida ning panna rõhku rohkem IRL toimuvale.

Smailidest ja CBBS´ist

Seekordse ajaveebi artikli teema on ülesande kohaselt uurida kahte nähtust, millest üks on Interneti varasemast kujunemisloost kaasa tulnud tänapäeva meile endiselt tuntud kujul ning teine ühel või teisel põhjusel välja surnud või asendunud millegi muuga. Kuna siinkohal teemavalikuga eristumine tudengite massis läheb paratamatult keeruliseks, uurin põgusalt seda, mis endale põnev tundub – emotikone ja CBBS´i lugu.

Emotikonide ajaloo lühiülevaate andis mulle https://blogs.windows.com/devices/2015/05/23/emoji_history/#DhrZEiOuFtefZ0mR.97 . Näeme, et Scott E Fahlman oli see, kes tegi teadaolevalt esmakordselt ettepaneku kasutada sümboleid (nimetagem neid eestipäraselt smailideks), et ära märkida lausega kaasas käivat taodeldavat emotsiooni. Inglise keeles tuleb aga eristada kahte mõistet – emoticon (trükipildis kasutatav sümbol) ja emoji. Viimane sümboliseerib juba 2010. aastal Unicode´is standardiseeritud märke, mis rakendustes graafilise väljundi saavad (meile teada-tuntud kollased naerunäod jms). Kuna niivõrd suur osa meie igapäevasest suhtlusest tänapäeval toimub elektrooniliselt, nõustub ilmselt enamik, et smailide kaasabil on kommunikeerumine emotsionaalselt (;)) paeluvam ja lisab infovahetusele personaalsema dimensiooni. Võib ka üsna julgelt väita, et emoji´d kui omaette kunstivorm on tulnud, et jääda.

CBBS ehk Computerized Bulletin Board System oli 1978. aastal loodud – nagu nimigi ütleb – teadetetahvlisüsteem, mida võib omamoodi pidada tänapäevaste phpBB foorumite, Redditi jmt infovahetuslahenduste eelkäijaks. CBBSi näol oli tegu ühes arvutis asetseva süsteemiga, kuhu kasutajad kordamööda sisse helistasid ja seeläbi infot vahetada said. Kuigi süsteemi ülesseadmine oli keeruline ning selle kasutajad olemuselt siiski arvutientusiastid, oli tegu esimese avaliku süsteemiga taoliseks infovahetuseks, olles selles võtmes eellane veebile kui sellisele endale (http://ethw.org/Bulletin_Board_Systems).

Hakkame blogima aines I026!

On päris hea meel taaselustada see blogi, et jälle pisut kirjutamist harjutada. Siinkohal ja edaspidistes postitustes "I026" sildiga saavad käsitletud need küsimused ja teemad, mida EIK I026 aine raames igal vastaval nädalal ette nähakse.

Esimene teema on tehnoloogiad või IT-lahendused, mis ühel või teisel põhjusel läbi ei löönud või üldse ilmavalgust ei näinud. Ei pidanudki kaua nuputama, kui mõned meenusid (suisa peast):

1) HD DVD. Selle tehnoloogia ajaloo võiks kokku võtta kas sõnadega "Suur Optiliste Kõrgresolutsiooniliste Diskettide formaadisõda" või lihtsalt kirjeldada, "kuidas Sony pühkis Toshibaga põrandat". Viimasele läks formaadi läbikukkumine Wikipedia andmetel maksma u $986 000 000. Et HD DVD "võistles" otseselt Blu-Ray standardiga, võiks arvata, et ju siis Blu-Ray oli tehnoloogiliselt paremini välja kukkunud toode ja kaotas formaadisõja sel lihtsal põhjusel. Tegelikkuses on tegu hea näitega sellest, kuidas tehnoloogia vallas millegi läbilöömine või -kukkumine ei pruugi seotud olla tehnilise teostuse kui sellisega, vaid hoopis kolmandate teguritega, nt marketing, lobitöö vms. Nii ka antud juhul, kui HD DVD vs Blu-Ray vastasseisu pöördepunktiks peetakse Sony saavutust veenda Warner Brothersi filmistuudiot kasutama eksklusiivselt Blu-Ray formaati. Kaasa aitas kindlasti ka see, et Sony oli ise suure filmikompanii omanik ja seeläbi kindlasti tõsiseltvõetavam valdkonnas kaasa rääkima. Või siis vähemalt suudeti selline mulje jätta.

2) Zune. Kui HD DVD kohta inimestelt küsida, kas teatakse, millega tegu, siis vähemalt oskab enamus ilmselt pakkuda, et tegu võiks olla mingi filmiplaadiformaadiga. Paljud aga oskavad üldse reageerida, kui kuulevad sõna Zune? Microsofti üritus iPodile ära teha võibki olla paljudele võhivõõras, sest läbi see ei löönud ning tarbijate seas laialt ei levinud. Läbikukkumise peamiseks põhjuseks võib pidada seda, et iPod oli lihtsalt juba olemas ja piisavalt hea, samas kui Zune polnud ka iseenesest halb, kuid ka mitte piisav, et tarbijad "standardit muutma hakkaks". Kuna MS valis endale algusest peale tagaajaja rolli, pole neil ilmselt asja flop'imises küll süüdistada kedagi peale iseenda.

3) Windows Phone. Sellega on muidugi nüüd natuke nii ja naa - mõni tuleks minuga kindlasti vaidlema, et asi ei saa olla läbikukkunud, kui ta täna saab ju minna poodi ja seda toodet sealt osta. OK, aga vaadake turuosasid. Natuke sarnane juhtum Zune'i ja tagaajamise teemaga. Mul hakkab isiklikult hinges soomlastest kui sugulasrahvast iga kord nii paganama kahju, kui hakkan meenutama, kui lootusetult Nokia nutitelefonide ajastu alguse ikkagi maha magas ja millega see kõik lõppes. Mida sellest õppida? Kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et innovaatilisus ja võime kohaneda trendidega on tehnoloogiavallas absoluutselt hädavajalik. Kui seda ei suudeta, võid heal juhul minna pankrotti ja halvemal juhul juhtub midagi päris hirmsat (MS ostab Su ära, näiteks).