Virtuaalreaalsus kui omamoodi "uus meedia"

Aine nädalateemaks oli "uus meedia" Internetis ja selle eri väljundid. Pean valima ühe komponendi ja analüüsima, kuidas see on mõjutanud enda valdkonda - seepeale tekkis pisut provotseeriv mõte analüüsida virtuaalreaalsuse mõju, sõnastades meelevaldselt siinkohal asjakohaseks valdkonnaks inimeste suhtluspsühholoogia ja sotsialiseerumise üldisemalt.

Psühholoogiast väga palju põnevamat valdkonda ma isiklikult ei tea. Inimlooma mõistus on kord nii ainulaadne, et sealt võib esile kerkida nii võimast, ennekuulmatut, lausdebiilset kui ka hirmuäratavat. Nii nagu näeme neid kõiki käitumuslikke jooni inimestes reaalelus, näeme neid ka virtuaalreaalsuses. Küsimus on, milline on siin põhjus-tagajärg seos - kas virtuaalreaalsus peegeldab seda inimest, kes ta on IRL ("in real life") või avaldab ta iseloomule mingisugust mõju iseenesest?

Psühholoogidele on siin ilmselt uurimistööd veel paljudeks aastateks, kuid mina oskan kõige paremini rääkida ikkagi oma kogemusest. Teismeeas sai sisuliselt IRC´s elatud ning see moodustas suure osa minu isiklikust teiste inimeste suhtlemise raamistikust üleüldse. Tegu oli justkui eraldiseisva maailmaga, millel polnud minu jaoks suurt sisulist seost enda IRL´is toimuvaga, küll aga näen tagantjärele, et mängis tõenäoliselt omajagu rolli selles, et IRL´is palju ei toimunudki. :)

Jah, olin kindlasti jutuka- jms virtuaalreaalsussõltlane. Kuigi arvutipõhine suhtlusoskus oli väga hea, jäi sellest vajaka pärismaailmas, eelkõige väljendus see julguse puudumises, üleüldises ujeduses ja kogemustepagasi vähesuses. Mõnes mõttes täitsa standardnohik. :) Seda ainult selle vahega, et üheski teaduspõhises valdkonnas ma millegagi eriti ei hiilanud ja õpitulemused olid küll head, aga ei midagi märkimisväärset.

Kui vaatame täna enda ümber ringi, näeme, et virtuaalreaalsusesse on lõviosa oma suhtlemisest üle viinud enam mitte vaid nohikud, aga enamik noori inimesi. Missugusteks inimesteks nad seeläbi lõppkokkuvõttes täiskasvanuikka jõudes kujunevad, saab olema kõrvalt põnev jälgida. Ise püüan tänapäeval uut meediat teadlikult vähem tarbida ning panna rõhku rohkem IRL toimuvale.

Smailidest ja CBBS´ist

Seekordse ajaveebi artikli teema on ülesande kohaselt uurida kahte nähtust, millest üks on Interneti varasemast kujunemisloost kaasa tulnud tänapäeva meile endiselt tuntud kujul ning teine ühel või teisel põhjusel välja surnud või asendunud millegi muuga. Kuna siinkohal teemavalikuga eristumine tudengite massis läheb paratamatult keeruliseks, uurin põgusalt seda, mis endale põnev tundub – emotikone ja CBBS´i lugu.

Emotikonide ajaloo lühiülevaate andis mulle https://blogs.windows.com/devices/2015/05/23/emoji_history/#DhrZEiOuFtefZ0mR.97 . Näeme, et Scott E Fahlman oli see, kes tegi teadaolevalt esmakordselt ettepaneku kasutada sümboleid (nimetagem neid eestipäraselt smailideks), et ära märkida lausega kaasas käivat taodeldavat emotsiooni. Inglise keeles tuleb aga eristada kahte mõistet – emoticon (trükipildis kasutatav sümbol) ja emoji. Viimane sümboliseerib juba 2010. aastal Unicode´is standardiseeritud märke, mis rakendustes graafilise väljundi saavad (meile teada-tuntud kollased naerunäod jms). Kuna niivõrd suur osa meie igapäevasest suhtlusest tänapäeval toimub elektrooniliselt, nõustub ilmselt enamik, et smailide kaasabil on kommunikeerumine emotsionaalselt (;)) paeluvam ja lisab infovahetusele personaalsema dimensiooni. Võib ka üsna julgelt väita, et emoji´d kui omaette kunstivorm on tulnud, et jääda.

CBBS ehk Computerized Bulletin Board System oli 1978. aastal loodud – nagu nimigi ütleb – teadetetahvlisüsteem, mida võib omamoodi pidada tänapäevaste phpBB foorumite, Redditi jmt infovahetuslahenduste eelkäijaks. CBBSi näol oli tegu ühes arvutis asetseva süsteemiga, kuhu kasutajad kordamööda sisse helistasid ja seeläbi infot vahetada said. Kuigi süsteemi ülesseadmine oli keeruline ning selle kasutajad olemuselt siiski arvutientusiastid, oli tegu esimese avaliku süsteemiga taoliseks infovahetuseks, olles selles võtmes eellane veebile kui sellisele endale (http://ethw.org/Bulletin_Board_Systems).

Hakkame blogima aines I026!

On päris hea meel taaselustada see blogi, et jälle pisut kirjutamist harjutada. Siinkohal ja edaspidistes postitustes "I026" sildiga saavad käsitletud need küsimused ja teemad, mida EIK I026 aine raames igal vastaval nädalal ette nähakse.

Esimene teema on tehnoloogiad või IT-lahendused, mis ühel või teisel põhjusel läbi ei löönud või üldse ilmavalgust ei näinud. Ei pidanudki kaua nuputama, kui mõned meenusid (suisa peast):

1) HD DVD. Selle tehnoloogia ajaloo võiks kokku võtta kas sõnadega "Suur Optiliste Kõrgresolutsiooniliste Diskettide formaadisõda" või lihtsalt kirjeldada, "kuidas Sony pühkis Toshibaga põrandat". Viimasele läks formaadi läbikukkumine Wikipedia andmetel maksma u $986 000 000. Et HD DVD "võistles" otseselt Blu-Ray standardiga, võiks arvata, et ju siis Blu-Ray oli tehnoloogiliselt paremini välja kukkunud toode ja kaotas formaadisõja sel lihtsal põhjusel. Tegelikkuses on tegu hea näitega sellest, kuidas tehnoloogia vallas millegi läbilöömine või -kukkumine ei pruugi seotud olla tehnilise teostuse kui sellisega, vaid hoopis kolmandate teguritega, nt marketing, lobitöö vms. Nii ka antud juhul, kui HD DVD vs Blu-Ray vastasseisu pöördepunktiks peetakse Sony saavutust veenda Warner Brothersi filmistuudiot kasutama eksklusiivselt Blu-Ray formaati. Kaasa aitas kindlasti ka see, et Sony oli ise suure filmikompanii omanik ja seeläbi kindlasti tõsiseltvõetavam valdkonnas kaasa rääkima. Või siis vähemalt suudeti selline mulje jätta.

2) Zune. Kui HD DVD kohta inimestelt küsida, kas teatakse, millega tegu, siis vähemalt oskab enamus ilmselt pakkuda, et tegu võiks olla mingi filmiplaadiformaadiga. Paljud aga oskavad üldse reageerida, kui kuulevad sõna Zune? Microsofti üritus iPodile ära teha võibki olla paljudele võhivõõras, sest läbi see ei löönud ning tarbijate seas laialt ei levinud. Läbikukkumise peamiseks põhjuseks võib pidada seda, et iPod oli lihtsalt juba olemas ja piisavalt hea, samas kui Zune polnud ka iseenesest halb, kuid ka mitte piisav, et tarbijad "standardit muutma hakkaks". Kuna MS valis endale algusest peale tagaajaja rolli, pole neil ilmselt asja flop'imises küll süüdistada kedagi peale iseenda.

3) Windows Phone. Sellega on muidugi nüüd natuke nii ja naa - mõni tuleks minuga kindlasti vaidlema, et asi ei saa olla läbikukkunud, kui ta täna saab ju minna poodi ja seda toodet sealt osta. OK, aga vaadake turuosasid. Natuke sarnane juhtum Zune'i ja tagaajamise teemaga. Mul hakkab isiklikult hinges soomlastest kui sugulasrahvast iga kord nii paganama kahju, kui hakkan meenutama, kui lootusetult Nokia nutitelefonide ajastu alguse ikkagi maha magas ja millega see kõik lõppes. Mida sellest õppida? Kui ei midagi muud, siis vähemalt seda, et innovaatilisus ja võime kohaneda trendidega on tehnoloogiavallas absoluutselt hädavajalik. Kui seda ei suudeta, võid heal juhul minna pankrotti ja halvemal juhul juhtub midagi päris hirmsat (MS ostab Su ära, näiteks).