IT-proff või lihtsalt "arvutisõber"?

Nädalateema on professionaalsus IT-valdkonnas ja võtmeküsimuseks see, keda võime siinkohal pidada professionaaliks ja keda mitte. Olles suhteliselt semantilis-filosoofiline küsimus, on "asi ilmselt maitses" ning selgeid piire tõmmata keeruline, kuid püüdkem välja tuua mõned jooned, mis peaks olema ühel kaasaegsel IT-profil ette näidata.

On selge, et paberist ei piisa, st olulisemad igast diplomist on reaalsed oskused - nii ei garanteeri IT Kolledži arendajadiplom kellelegi tööd programmeerijana, vaid tuleb arvestada, et suure tõenäosusega tuleb töövestlusel mõni etteantud ülesanne on-the-spot ära lahendada ja demonstreerida oma oskusi ning ette näidata ka varasemate tööde portfell. Adminnidelgi pole tingimata lihtsam - igasuguse kogemuseta tööotsija võib ka meie riigis hätta jääda, kui kokkupuude nt Linuxi serveritega IRL töökogemusena puudub. Õnneks on haridusasutustes sellest aru saadud ning ettevõtte praktikad õppekavade kohustuslikud osad.

Üheks parimaks mõõdupuuks professionaalsuse hindamisel on ikkagi töö tulemus, nii ka IT's. IT-proff aastal 2017 peab teadma, et viise, kuidas midagi teha, on erinevaid, ning oskama nende vahel teha põhjendatud valikuid, et küsimus saaks lahendatud võimalikult säästlikult ja efektiivselt, samas tegemata järeleandmisi kvaliteedis. Kui ise midagi ei oska, tuleb küsida targematelt ning leida parim lahendus diskussiooni käigus. Kindlasti on halb variant, kui nt süsteemiadministraator on endale viimseni selgeks teinud Microsofti serverlahenduste tarkvara võimalused, kuid ei tea Linuxist midagi ning pakub klientidele ses osas ainult ühekülgseid lahendusi.

Kuna valdkonnas on tööpuudus, võiks arvata, et ehk tehakse programmeerijate töölevärbamisel üha enam järeleandmisi nende suhtlemisoskuste osas. Et kui portfell räägib iseenda eest ja tegelane on lihtsalt veidi häbelik ja "omaette", loodetakse ikkagi hakkama saada. Mis aga puudutab klientidega otsekontaktis olevaid spetsialiste, siis nende puhul on suhtlemisoskuse nõue elementaarne. Olles ise just sellises rollis töötanud nüüdseks üle 5a, tean, kui palju sõltub kliendirahulolu spetsialisti võimest inimesega kontakt luua. Lülita sisse empaatiavõime, kuula mure kannatlikult ära, ära ole patroniseeriv ning paku lahendus nii lihtsas keeles kui võimalik. Palju polegi vaja, aga päeva lõpus on kõik rahulolevamad. :)

Veidi "piraatpoliitikute" ettepanekutest

Täna vaatame otsa Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu "The Case For Copyright Reform" teisele peatükile, mis esitab oma ettepanekud autoriõiguseid käsitleva seadusandluse muutmiseks olukorras, kus viimane on IT-ajastu kiirele arengule selgelt jalgu jäänud ja põhjustanud üksjagu probleeme. Muuhulgas kipub ohtu sattuma inimeste privaatsus, sest just veebiliikluse pealtkuulamise "ahvatlus" eesmärgiga avastada keelatud sisujagamist on mõningaid kasumiahneid tegelasi motiveerinud taolise maailmakorralduse saavutamist propageerima ja sel suunal aktiivset lobitööd tegema - tulemuseks ACTA-taolised üllitised, millest vähemalt seni oleme de jure, aga mitte tingimata de facto pääsenud (paneme nüüd fooliumimütsid pähe :)).

Engström-Falkvinge ettepanekud tunduvad esmapilgul digimeedia tavatarbija vaatenurgast väga liberaalsed. Lubatakse, et "moraalsed" õigused autorlusele jäävad puutumata, igasugune non-commercial (tõlkigem seda siis nt "mitte-ärialane") sisujagamine oleks vaba ja lubatud (nt kogu bittorrentlus) ning autoriõiguste monopoolsuse tähtaega võiks vähendada 20 aastani. Lisaks soovitakse automaatselt copyright'i alt vabaks lasta need tööd, mille autorid viiendal aastal pärast teose ilmumist konkreetset soovi ei avalda selle copyright'i edasi kehtimiseks; viimaks pakutakse välja tasuta "sämplimise" selge korraldus ja struktureerimine ning DRM-i keelustamine. Kõige põletavamale küsimusele, mis valdkonna diskussioonis kõige sellega kaasneb ("Kuidas siis autorid makstud saavad?", pakutakse ka vastus välja - on iga ettevõtja enda (!) ülesanne leida toimiv ärimudel.

Jah, tundub mõistlik, et uues, muutunud maailmas ei peaks seadusandja suure kontrollijana mängima ettevõtja "käehoidja" rolli, sest keegi kuskil pirab liiga palju "Troonide mängu" episoode. Raamat toob ka ise välja tõsiasja, et vohavast failijagamisest hoolimata pole meelelahutusäris viimastel aastakümmetel hiigelkasumid jäänud teenimata. Mulle tundub, et väljatoodud ettepanekud on asjalikud juba puhtalt seetõttu, et karmimat seadusandlust tagavaid järelvalveprintsiipe on lihtsalt niivõrd keeruline ja ebaotstarbekas kohaldada ilma kellelegi liiga tegemata. Leian, et on oluline keskenduda sellele, kui mugav on kasutajal sisu tarbida - isiklikult lõpetasin nt MP3-sikutamise päevapealt, kui Eesti turule tuli Spotify. Mis puudutab nt DRM'i kaotamist, võiks see kaasa aidata ka toote lõpphinna odavnemisele tarbija jaoks, sest tarkvaraarendus pole teatavasti odav lõbu.

Ei taha küll kõlada pessimistina, aga enne kui oma silmad ei näe, ma niivõrd liberaalsete digiõiguste rakendumist EL'i piires ka ei usu - suurkorporatsioonide vastuseis (ja nende rahakott) on selleks minu arvates liiga suur. Aga noh, never say never, loodame parimat.

Milleks jagada?

Sharing is caring, eriti kui tegu on teadmistega. Just sellise põhitõe on "netiketi" ühe "käsuna" kümnest sõnastanud Virginia Shea oma raamatus "Netiquette". Seekord palutakse mul jagada isiklikku kogemust seoses ühega neist käskudest, valisin selleks just teadmiste jagamise "käsu".

Mis on süsteemiadministraatori kõige väärtuslikum tööriist? "Siililegi selge, et Google!" Ikka ja jälle leiab minu igapäevases elus ja töös kinnitust tõsiasi, et veebi kui sellise tõeline väärtus peitub just nimelt know-how jagamises ja aruteludes professionaalide vahel, mitte massimeediainforämpsus või Delfi kommentaariumide kollektiivhädaldustes. Kui satud mõne enda jaoks võõra mure otsa, siis on enam kui tõenäoline, et keegi on kunagi juba selle mure otsa sattunud, selle kohta internetis teistelt nõu küsinud ning ka abi saanud. IT-mõistes on siin elementaarsed näited igasugused veateated ja -koodid, kuid nüüdisajal võib "guugeldada" pea mis tahes küsimuses ning abi saada. Üks mu väga hea sõber on näiteks suure osa oma majast ehitanud Youtube'i videote eeskujul, õppinud sealt spetsiaalseid võtteid vannitoa plaatimiseks jpm. Isiklikult olen Youtube'i abiga raha kokku hoidnud autoga seotud küsimustes, olgu selleks siis mõne veakoodi nullimine, mõne pirni vahetamise õpetus vms.

Kui küsida, kas olen ka ise kuidagi panustanud interneti põhjatusse teadmuspanka millegi omapoolsega, siis ehk siin-seal oma arvamuse avaldamisega mõnes IT-alases küsimuses hinnavaatlus.ee foorumis, kuid mitte millegagi, mis vääriks juhendi või algallika tiitlit. Aastaid tagasi said aga sportlikust huvist tõlgitud inglise keelest emakeelde ühe Hollywoodi filmi subtiitrid, mida vastavas kodumaises foorumis sai ka kaaskodanikega jagatud. Võimalik, et tegu polnud maailma kõige legaalsema tegevusega (pole ausalt öeldes selle legislatuuriga nii nüanssideni kursis), kuid omakasupüüdmatu jagamisega siiski tegu oli. Kuna näha on, et open-source'i propageerivad netikogukonnad on jätkuvalt globaalselt täies elujõus, võime südamerahuga nentida, et omakasupüüdmatus ja soov teistega head jagada ilma omakasuta on endiselt väga levinud.

Arvustus raportile "CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY" (Pekka Himanen, 2004)

Soome vabariigi parlamendis tegutseva nn tulevikukomisjoni üheks eesmärgiks on juhtida tähelepanu ühiskondliku elukorralduse kõige olulisematele aspektidele, mida igapäevases seadusloomes fookuses hoida ("set the agenda"). Käesolev raport, mille aine nädalateemana läbi lugesin, keskendub heaolu- ja infoühiskonna potentsiaalselt hästi toimivale sümbioosile ning annab soovitusi, millistele punktidele erilist tähelepanu pöörata, et toime tulla rahvastiku vananemise, materiaalse kihistumise süvenemise, majanduskasvu stagnatsiooni jms olulisega, mis postmodernistlikku Lääne kultuuriruumi kimbutavad. Raport on koostatud 2004. aastal ning saab öelda, et täna, 2017. aastal on kirjutatus väljatoodu endiselt pea niivõrd aktuaalne ja oluline, et tahaksin juba siin sissejuhatuses anda soovituse kõigil inimestel see kirjatükk läbi lugeda.

Autor rõhutab raporti alguses infoühiskonna olemust - see on loov ühiskond, mis põhineb suhtlusel ning tema tuumaks pole mitte tehnoloogia, vaid "asjade ärategemise viis". Juba selle koha peal tekkis minul isiklikult küsimus, kui paljud meist seda tänapäeval niiviisi tegelikult mõistavad? Julgen väita, et paljude jaoks on tänaseks saanud "infoühiskonnast" teatud mõttes rämpstermin, mis just liialt tehnoloogiale keskendub ning küll ehk möönab mõningaid üldisemaid korralduslikke jooni meie ühiskonnas, kuid lõpuks ikkagi taandub sellele, et "infost oleme küll ümbritsetud ja üle küllatud", kuid oma igapäevast elu korraldades ja õnne taga ajades me temaga piisavalt ei arvesta. Pekka Himanen kirjutab muuhulgas, kuivõrd oluline on muutunud keskkonnas muuta ka seniseid tegutsemis- ja mõtlemisviise, seda ka juba palju vanemates ja traditsioonilisemates valdkondades peale IT, olgu selleks siis tootmine, teenindus, haridus jne.

Siinkirjutaja ei taha tegelikult lühikese blogipostitusega üritada raportist kõige olulisemat välja tuua - kuigi pea 30lk pikk, on asi ise juba piisavalt kompaktne ja hästi kirja pandud, et igaühe teene iseendale oleks see läbi lugeda. Mida aga tahaksin välja tuua, on mõningane päevakajalise agenda võrdlus meie tänase Eestiga, mis puudutab mõtteviisi muutmise olulisust traditsioonilisemates valdkondades. Leian, et siin oleme hetkel valusalt üldist elukvaliteeti pärssivas seisakus. Lihtne näide on näiteks töönädala pikkus, mille vähendamine erinevalt näiteks Prantsusmaast meil hetkel üldse avalikult teemaks ei ole. Kas ei teki õigustatud küsimus, et kui peame end IT'st tulenevalt väga efektiivseteks ja töötulemustelt eesrindlikeks, siis miks nii paljud meist endiselt 40h nädalas kuskil laua taga higistama peavad ning halvemal juhul rügavad ka nädalavahetustel? On ilmselge, et mõtteviisi probleem on olemas ning seda eesmärkide ja innovatsiooni paikaseadmise, st juhtimise tasandil - kui inimene saab oma tööga varem valmis, oleks õige suunata ülejäänud aeg eraelu kvaliteedi ja tasakaalustatuse parandamisele, tervisega tegelemisele, "pehmetele" väärtustele. Seda ka raport rõhutab. Eesti puhul on siin märgata probleemi ka valitsuse tasandil - väga oluliseks eesmärgiks on seatud parandada riiklikke regulatsioone kasutades madalapalgaliste majanduslikku olukorda neile lihtsalt rohkem raha kätte jättes, pööramata absoluutselt tähelepanu sellele, kui palju inimesed reaalselt koormatud on ning kuidas töökoormus ja stressitase nende üleüldist elu jätkusuutlikkust, tervist ja rahulolu mõjutavad.

Mis on siis edasiviivaks jõuks olukorras, kus maailm on muutunud kiiremini, kui me ehk oleksime tahtnud? Himanen toob raportis välja seitse väärtust, mis meid väga aidata saavad. Isiklikult pean neist kõige olulisemaks julgust, sest massist eristuda kartev eestlane ei ole teatavasti hea muutuste implementeerija. Kes aga julgeb püsti tõusta ja öelda, et "Immigratsioonist peaksime majandusliku edu nimel kindlasti rääkima!" või "Ma olen tublit tööd teinud ja seega väärt rohkem vaba aega!", teeb sellega teene tegelikult lisaks endale ka oma tööandjale, kuigi ta seda algul võib-olla kohe ei mõista.